Kui varasemalt kasutati tööandja tervisekindlustust peamiselt hambaraviks, siis koroonakriis pani inimesi rohkem psühholoogi- ja psühhiaatriateenuseid tarbima. “Viimase pooleteise aasta jooksul on vaimse tervisega seotud kulutused mitmekordselt kasvanud,” avab Seesami tervisekindlustuse ekspert Marit Raag värsket statistikat.

Raagi sõnul nähtub kindlusstatistikast kindel tendents – kriisi tulemusel kuhjunud vaimse tervise probleemid on toonud kaasa selle, et ka psühholoogi või psühhiaatri teenus muutub inimeste jaoks üha aktuaalsemaks.

Vaimse tervise stigmatiseerimine on taandumas
Kui veel mõni aeg tagasi sõlmisid tööandjad töötajatele tervisekindlustuse peamiselt füüsilise tervisega seotud kulutuste hüvitamiseks – nagu näiteks hambaravi, taastusravi, eriarstide visiiditasud – siis täna ei sõlmita Raagi sõnul ühtegi paketti, milles ei sisalduks psühholoogiteenuseid. “Meil on hea meel näha, et nii paljud ettevõtted Eestis on otsustanud oma töötajatele luua kõik võimalused, et enda tervise eest hoolt kanda. Ja mitte ainult tagajärgedega tegeledes, vaid andes neile rahalised võimalused, et ka juba ennetavalt sekkuda,” sõnas Raag ja selgitas, et tegelikult on see oluline mitte ainult inimese enda seisukohalt, vaid kogu ettevõtte “tervist” silmas pidades. “Terved ja õnnelikud inimesed saavad paremini firma käekäiku panustada, ei pea töövõimetuspäevi võtma ning kui peakski juhtuma midagi tõsisemat, aitab tervisekindlustus kiiremini tööle naasta,” selgitab ekspert.

Tööandjate teadlikkuse suurenemist vaimse tervisega seotud teemades toetavad igati ka erialaspetsialistid. Samas arvab Eesti Töö- ja Organisatsioonipsühholoogide Liidu esinaine Pia Pedanik, et oleme tegelikult alles vaikselt jõudmas sellesse arusaama, et vaimne tervis on osa inimesest, mis esineb ka töökeskkonnas. Tegutsedes psühholoogina tööheaolukeskuses Meeletervis, puutub ta igapäevaselt kokku inimestega, kes on üht- või teistmoodi koroonakriisist negatiivselt mõjutatud saanud.

Koroonakriis testis töötajate võimete piiri
“Kui me mõtleme töötajatele, kes on pidanud viimase pooleteistkümne aasta jooksul oma töökorraldust muutma või on sootuks töötuks jäänud, siis neile on uue olukorraga toimetulek olnud väga keeruline. Ka kodutöö ei pruugi kõigile ühtmoodi vabastav olla – kodus olles peab asju ise planeerima ja piirid seadma ning tegelikult on see paljude jaoks täna keeruline, eriti kui pere on suur. Ning kui tööandjal oli vaja võtta vastu otsused, et kes inimestest kodukontorisse suunata, kes ja kui paljud kontorisse võivad jääda, siis see tekitas väga palju ebaõigluse tunnet,” toob ta välja.

Juhtudel, kus kollektiive ootas ees koondamine, lisandus terviseärevusele veel mure oma sissetulekute osas. Et koondamisi vältida, otsustati mõnes kollektiivis palkasid kärpida, kuid see ei käinud alati käsikäes töö mahuga. “Kui tuli ette koondamisi, siis tegelikult jaotati need tööülesanded ülejäänud kollektiivi vahel laiali ning tööle jäänud inimeste koormus suurenes. Kuna uus töövorm nõuab uuenduslikke lähenemisi, lisandus sellega kõikidele juhtidele taas lisaülesanne: kuidas töötajaid distantsilt motiveerida ning inimesi virtuaalsete kohtumiste teel juhtida, tiimiga lõimida?” selgitab Pedanik peamiseid väljakutseid. “See kõik tõi esile, et tulevikus peab vaimse tervise teemadele töökollektiivis selgelt rohkem rõhku panema,” ütleb ta.

Millist suhtumist oodatakse tööandjalt?
Töö- ja organisatsioonipsühholoogia eksperdi sõnul algab kõik märkamisest. “Näen tihti seda, et avatud arutelude asemel kiputakse hoopis eeldama. Kui räägime näiteks stressist või töökiusamisest, siis tegelikult räägime tihtipeale teineteisest mööda. Selle vältimiseks on kindlasti number üks asi erinevad koolitused, mis aitavad suurendada teadlikkust ning tagada selle, et kõik inimesed oleksid ühtses inforuumis,” ütleb Pedanik. Eeskujuna toob ta esile ettevõtteid, kus juhil on töötajate jaoks uks alati lahti ning siiras soov kuulata inimeste ettepanekuid töökeskkonna parandamiseks ning neid ka arvesse võtta.

“Üks väga lihtne, aga mõjus praktika on see, kui ettevõttes on olemas tervisepäevad. Tööandjate jaoks on see alati seotud hirmuga, et mis siis, kui keegi kasutab seda ära? Ütlen alati, et kes soovib asju pahatahtlikult ära kasutada, leiab selleks alati võimaluse, aga valdava enamuse jaoks on selline küsimustevaba tervisepäev ülim märk paindlikkusest ja arvestamisest,” arvab ekspert ja sõnab, et tegelikult on empaatiline lähenemine oluline ka teistes aspektides, nagu näiteks vanemlus.

“Pereinimestele on kindlasti oluline, et töö ei takistaks olulistel hetkedel kohal olla – mõne jaoks tähendab see õigeaegset tööpäeva lõppu, et lapsele lasteaeda järgi jõuda, teise jaoks võimalust 1. september vabaks võtta, et siis pereringis kooliaasta algust tähistada. Tööandjalt oodatakse, et ta oleks suuteline võtma arvesse inimeste individuaalseid eripärasid, neid märkama ja looma tingimused, kus igaüks tunneb end võimalikult hästi,” ütleb Pedanik kokkuvõtvalt.

Milliseid märke enda ja kolleegide puhul tähele panna?
Pedanik rõhutab, et kõige olulisem on siiski töö iseendaga. Kas sina küsid endalt regulaarselt, et kuidas sul päriselt läheb? Kuidas sa end tunned, kuidas suhtud oma töösse? Kui töötelefon heliseb, siis kas oled elevil või tunned külma higi mööda selga jooksmas?

“Sisekaemus on võti, et oskaksid oma enesetunnet tähele panna, märgata muutusi ja nende põhjuseid ning tabada ära selle hetke, kus võibolla oleks õige aeg kellegagi muredest rääkida,” ütleb ekspert. Ideaalne oleks loomulikult see, kui tööandja on loonud tingimused, et inimesel on kohe kiirelt võimalik (töö)psühholoogi juurde aeg saada, aga selle puudumisel võib kindlasti pöörduda ka oma otsese juhi, usaldusisiku, personaliosakonna või lihtsalt hea kolleegi poole. “Kindlasti tasub ka kolleegide osas tähelepanelik olla. Kui muidu väga jutukas ning positiivse ellusuhtumisega inimene on järsku endasse sulgunud, küüniline, sarkastiline ja vastab lühilausetega, siis võib see olla märk, et ta vajab abi,” avab Pedanik.